Lemmikloomaga hüvastijätmine

Õige hetk lemmikloomaga hüvasti jätta on siis, kui ta elukvaliteet oluliselt halveneb

Otsus lemmiklooma magama panemiseks on loomaomaniku kõige valusam hetk. Loomaarstid toetavad omanikke otsuse tegemisel ning annavad nõu, vestlevad ja kuulavad ära. Ka loomaarstile on valus näha omaniku ja ta lemmiklooma sõprussuhte kõige raskemaid hetki ja elada kaasa sõbrast loobumisega kaasnevale murele.

Väga raske on öelda, millal on lemmikloomast lahkumiseks õige aeg. Looma tervise muutused toimuvad tihtipeale vähehaaval. Seda eriti juhul, kui tegemist on juba eaka loomaga. Loomaarstid annavad omanikele abi lemmikute valude ja kannatuste määra hindamisel

„Loomaarst näeb looma harvemini kui ta omanik, seepärast on ka erinevuste märkamine lihtsam. Omanikul võib olla raske vaevusi märgata, kui ta näeb looma iga päev ja muutused toimuvad aegamisi. Loomaarsti ülesanne on ka selgitada omanikule looma haigusi ja seda, millise enesetunde need loomale tekitavad,” räägib Evidensia loomaarst ja kliiniku juhataja Anna Pasanen Eläinklinikka Nekalast.

Pasaneni sõnul on raske määrata kõikideks juhtudeks sobivaid kriteeriume selle kohta, millal on õige aeg lemmikloomaga hüvasti jätta. Kõige tähtsam on mõelda, millal kannatused, valu ja haigus looma elukvaliteeti oluliselt mõjutama hakkavad.

Ainuüksi söögiisu ning võime juua ja liikuda hädasid tegema ei näita veel head elukvaliteeti. Üks oluline asjaolu on, et loom suudaks liikuda ilma kannatusteta ning teha tavalisi looma ellu kuuluvaid asju.

„Meeldida sooviv lemmikloom liputab saba ja püüab täita omaniku käske ka tugeva valu puhul. Loomaarsti jaoks on üks keerulisemaid hetki, ehk isegi kõige keerulisem, kui tuleb öelda, et nüüd on aeg oma lemmikloomaga hüvasti jätta,“ tõdeb Pasanen.

Omanik teeb eutanaasia otsuse loomaarsti abil

Omanik saab enamasti ise otsustada, millal eutanaasia kasutamine valitakse. Pasaneni sõnul on siinkohal erandiks olukorrad, mille puhul loomaarst saab oma kutseoskuste põhjal kindlalt väita, et piisvat elukvaliteeti ei ole näiteks ravimite abil võimalik saavutada ja ka muud ravivõimalused puuduvad. Sellistel juhtudel kannatab loom juba sedavõrd palju, et tema elus hoidmine poleks loomakaitse seisukohast õige.

Kui otsustatakse eutanaasia kasuks, on loomaarsti ülesanne selgitada omanikule looma tervislikku seisundit ning samas ka pakkuda omanikule tuge otsuse tegemisel ning vestelda ja kuulata.

Tihti soovivad inimesed pärast eutanaasia tegemise otsust paari päeva aega, et ka kõik muud pereliikmed saaks rahulikult kodus lemmikloomaga hüvasti jätta. Osade omanike jaoks on lihtsam, kui eutanaasia tehakse kohe pärast vastava otsuse tegemist, sest ootamine võib olla veel kõige raskem.

Pasanen on märganud, et inimesed hakkavad lõpus mõtlema, kas oleks pidanud tegema midagi veel või rohkem uuringuid, kas oleks saanud sümptomeid varem avastada ja ravida või kas looma seisund on halvenenud inimese enda vea tõttu.

„Loomaarsti kutseoskused hõlmavad ka seda, et me oskame erinevatest olukordadest rääkida. Elu on ettearvamatu ja kõike ei ole võimalik prognoosida. Palju toimub juhuslikult. Elu hõlmab nii sündi kui ka suremist koos võimalike haigustega. Inimene ei peaks eutanaasia kasuks otsustamisel tundma süüd, kuigi see on alati raske otsus,“ ütleb Pasanen.

Kliinikus arvestatakse eutanaasia raskust ja delikaatsust

Nekala loomakliinikus eraldatakse eutanaasia jaoks omaette rahulik ruum, kuhu omanik saab lemmikloomaga minna kohe, kui ta kliinikusse tuleb. Kliiniku vastuvõturuumis süüdatakse eutanaasia hetkel küünal. Küünla kõrval on teavitus teistele külastajatele, et kliinikus saadetakse hetkel viimsele teele üht sõpra. Sellega soovitakse, et teised inimesed oskaks arvestada eutanaasias osalevate inimeste soove rahuliku keskkonna osas.

Lemmiklooma saatvatele inimestele püütakse kogu protseduur muuta võimalikult lihtsaks. Näiteks saab tasuda eraldi protseduuride toas, et pärast hüvasti jätmist ei oleks vaja enam minna ooteruumi teiste lemmikloomade ja inimeste hulka.

Eutanaasiaks kasutatavad ravimid tagavad Pasaneni sõnul lihtsa ja valutu lahkumise.

„Meditsiinilisest seisukohast on looma elu lõpp hea ja läheb ilusasti, selles osas ei pea muretsema.  Mõnikord tekib loomadel viimaste hingetõmmete ajal reflektoorseid liigutusi või loom võib pisut väriseda. Selle pärast ei pea muretsema. Loom on selles faasis juba sedavõrd teadvusetus seisundis, et ta ei tunne midagi,“ rahustab Pasanen.

Tihti on lemmiklooma lahkumine ka loomaarstile pika kliendisuhte lõpp ja omanikuga koos on läbi elatud nii mõndagi, seepärast on see raske hetk ka loomaarstile. Peaaegu kõigil loomaarstidel on ka endal lemmikloom, seepärast on olukord tuttav nii loomaomaniku kui ka arstina.

„Ka loomaarstile on valus näha omaniku ja ta lemmiklooma sõprussuhte kõige raskemat hetke ja elada kaasa sõbrast loobumisega kaasnevale murele. Protseduuri ajal ei saa me oma tundeid välja näidata. Pärast läheb nii mõnigi meist hetkeks omaette istuma ja poetab pisaragi. Neid on palju, kes pärast protseduuri üksteist tagaruumis lohuseks kallistavad,“ ütleb Pasanen.