Narkoos

Omanikel on sageli hirm väikeste ja vanade loomade narkoosi pärast. Katsume selgitada kuidas narkoos koertel ja kassidel käib.

Vastuvõtul tutvub arst eelneva haiguslooga ja kontrollib looma kliiniliselt. Kuulatakse südant ja kopse, vaadatakse suus limaskestade värvus ja kapillaaride täituvusaega. Vajadusel tehakse täiendavad vereproovid ja/või röntgen, et hinnata täpsemalt tervislikku seisundit.

Kui narkoosiks vastunäidustusi pole, siis tehakse rahustav süst ja loom uinub omaniku juuresolekul. Edasi viiakse magav loom protseduuride ruumi, kus pannakse veenikanüül ja ühendatakse tilguti.

Seejärel manustatakse väike kogus narkoosivahendit otse veeni, et saaks paigaldada intubatsioonitoru hingamisteedesse ja ühendatakse toru inhalatsiooninarkoosi masinaga. Esmalt lastakse hingata puhast hapnikku ja kui vere hapnikuga küllastatus on maksimaalne, lisatakse narkoosigaas isofluraan.

Patsiendi seisundit jälgib abiline terve narkoosi ja sellest ärkamise aja.

Patsiendimonitor mõõdab kõik olulised näitajad ja annab alarmiga märku kui tekivad kõrvalekalded normist.

Hapnikutaseme kontrolliks on saturatsiooniandur ja vajadusel saab hapniku kogust sissehingatavas segus suurendada. Süsihappegaasi taset mõõdetakse samuti, et hoida veregaase stabiilsena. Kehatemperatuuri hoidmiseks on sooja õhku puhuv madrats ning temperatuuri mõõdetakse pidevalt. Vererõhku mõõdetakse iga 3 minuti järel automaatselt.

Tilguti läbib infuusori, mis mõõdab täpse koguse vedelikku, mida loom vajab.

EKG näitab südame tööd.

Narkoosist hakkab loom toibuma kohe, kui lõpetatakse narkoosigaasi manustamine. Süstitavate ravimitega tehtud narkoosist väljatulek on pikem, ca 20-30 minutit.

Ükski narkoos ei ole 100% ohutu, kuid me teeme kõik selleks, et riskid oleksid minimaalsed.