Glaukoom ehk silmarõhu haigus koeral

Glaukoom ehk silmarõhu haigus on rühm haigusi, mille korral takistab silma liiga kõrge siserõhk nägemisnärvi ja võrkkesta tavapärast talitlust.

Glaukoom on silma eeskambri vesivedeliku tootmise ja väljavoolamise tasakaalu puudumise tagajärg. Kambri vesivedelikku toodetakse vikerkesta sisepinnal asuvas ripskehas, kust see liigub läbi silmaava eeskambrisse ja edasi vikerkesta ning sarvkesta vahelises nurgas asuva eeskambri nurga (iridokorneaalne nurk) kaudu vereringesse. Koeral põhjustab silma siserõhu tõusu kambri vesivedeliku väljavoolu takistus.

Silma kõrge siserõhu ravimata jätmine toob kaasa silma nägemisvõime kaotuse ja seetõttu tuleks glaukoomi korral saada võimalikult kiiresti esmaabi.

Primaarne glaukoom on pärilik mõlema silma haigus, kuid enamasti ei haigestu silmad samal ajal. Primaarne glaukoom ei ole muu silma- või üldhaiguse tagajärg. Primaarne glaukoom võib olla seotud kaasasündinud struktuurse veaga eeskambri nurgas (goniodüsgenees/PLD), mis võib takistada kambri vesivedeliku väljavoolu eeskambri nurga kaudu vereringesse.
Sekundaarne glaukoom on mõne muu silma- või üldhaiguse tagajärg, mis on seotud sellega, et kambri vesivedeliku väljavool eeskambri nurga kaudu vereringesse on takistatud. Sellised haigused on nt läätse kohalt nihkumine ehk läätse luksatsioon, silmasisesed kasvajad või tugev silmasisene põletik.

Glaukoomi sümptomid võivad alguses olla pupilli ehk silmaava kerge valgusele mittereageerimine (pupill on tavalisest suurem), kerge sarvkesta hägustumine ja silma kerge punetus. Silma siserõhu ootamatu ja märkimisväärne tõus (50–60 mmHg) põhjustab tugevamaid sümptomeid, nagu tugev valu, silmade kissitamine, side- ja kõvakesta veresoonte tugev täitumine ja punetus, sarvkesta hägustumine, kerge silmamuna suurenemine, võimalik et läätse osaline irdumine (läätse subluksatsioon) ja võrkkesta ning nägemisnärvi pea muutused.

Kroonilise glaukoomi korral võib silma siserõhk olla pidevalt 40–50 mmHg või kõrgem ning selle sümptomid on püsivalt laienenud pupill, tugevalt suurenenud silmamuna, silmasisesed kinnitused, läätse täielik irdumine (läätse luksatsioon), läätse kaega seotud muutused, klaaskeha degeneratsioon, võrkkeha ja nägemisnärvi pea selge degeneratsioon ning silma nägemisvõime kaotus. Eelkõige sekundaarse glaukoomi sümptomina võib lisanduda ka vikerkesta põletik (iriit). 

Glaukoomi diagnoosimiseks tuleb lisaks põhjalikule silmauuringule mõõta patsiendi mõlema silma siserõhku (tonomeetria). Koera normaalne silmarõhk on u 15–25 mmHg. Peale selle võib silmade eeskambri nurkade struktuuri uurida gonioskoopia uuringuga. Uuringu läbiviimiseks asetatakse silmatilgaga tuimestatud sarvkestale goniomeetriline lääts, mille abil uuritakse eeskambri eesosa struktuuris esineda võivaid muutusi, mis võivad raskendada kambri vesivedeliku väljavoolu vereringesse ja põhjustada sellega silmas glaukoomi tekkimist.

Selleks, et säilitada silma nägemisvõime võimalikult pikaks ajaks, on glaukoomi ravis kõige olulisem silma kõrge siserõhu kiire alandamine. Peale selle tuleb arvestada, et silmarõhu haigus on valulik seisund, nii et silmarõhu alandamine on esmajoones oluline lisakannatuste vältimiseks.

Silmarõhku on võimalik alandada ravimitega: kliinikus veenisiseselt manustatava mannitooliga, kambri vesivedeliku moodustumist pärssivate ja kambri vesivedeliku väljavoolu kiirendavate ravimitega paikselt silmatilkadega ja nende erinevate kombinatsioonidega.
Lisaks ravimitele võib kasutada ka kirurgilist ravi, mh selleks, et vähendada kambri vesivedeliku tootmist, avada ripskeha sulgunud süvend, et suurendada kambri vesivedeliku väljavoolu või moodustada kirurgiliselt alternatiivne kambri vesivedeliku väljavoolutee. Kahjuks on suuremal osal patsientidest õnnestunud kirurgiliste ravimeetoditega kontrollida silmarõhku üksnes natuke pikemat aega kui ravimitega.

Sekundaarse glaukoomi korral ravitakse võimaluse korral ka põhjuseid. Näiteks läätse luksatsiooni korral eemaldatakse nihestunud lääts kirurgiliselt.

Koera glaukoomi pikaajaline prognoos on halb ja glaukoom ongi üks kõige tavalisematest pimeduse põhjustajatest täiskasvanud koertel. Tõhusat pikaajalist ravi ei ole olemas. Mõned koerad ei reageeri ravile isegi lühiajaliselt. Valu kõrvaldamine ja silma siserõhu kiire alandamine on kõige olulisemad ravieesmärgid. Kui kiiresti ja kui palju tuleks silmarõhku alandada, et nägemisnärvi ja võrkkesta rakkude degeneratsioon aeglustuks, on individuaalne. Ka kõige paremal juhul on glaukoomiravi pimedust põhjustavate protsesside aeglustamine.

Ravimitele mittereageeriva, valuliku ja pimeda glaukoomisilma parim ravivõimalus on silma kirurgiline eemaldamine. Mõnel juhul võib pärast silma sisemiste struktuuride kirurgilist eemaldamist paigaldada sarv- ja kõvakesta sisemisele küljele nn intraskleraalse proteesi, kuid enamasti eemaldatakse operatsioonil kogu silmamuna, mille järel õmmeldakse silmalaud kinni.